“Teaduspõhiselt vaktsineerimisest” – teemaõhtu kokkuvõte

Posted on Posted in türs

Vaktsineerimise vajalikkus

 

Vaktsineerida või mitte? See on küsimus, mille üle on viimastel aastatel tuliselt vaieldud ja mille ohutuses ning vajalikkuses hetkel just noored lapsevanemad kahtlevad. Ühiskonnas levib vaktsineerimise kohta parasjagu palju müüte ja valeinformatsiooni, mis omakorda segadust põhjustab. Seetõttu on oluline tõsta inimeste teadlikkust, toetudes seejuures teaduspõhistele uuringutele. Selle eesmärgiga lõid 2013. aasta sügisel Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi arstidega projekti „Vaktsineerimine – meie laste tervem tulevik“. Projekti raames koolitati välja 20 arstiteaduse üliõpilast, et viia läbi koolitusi erinevates Eesti perekoolides ning Tartu ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolides. Käesoleva aasta märtsikuu esimesel nädalal oli kõigil arstiteaduskonna tudengitel ja teistel huvilistel võimalus osa võtta selle projekti raames valminud loengust „Tõenduspõhiselt vaktsineerimisest“, mis toimus iga ravitudengi teises kodus – Biomeedikumis. Ettekandjateks olid arstiteaduse V ja VI kursuse tudengid Teesi Sepp, Karmen Stimmer ja Merle Väli.

Teaduspõhiselt vaktsineerimisest

Teemaõhtul käsitleti nii vaktsiinide toimemehhanisme, vaktsiinvälditavaid haigusi, riiklikku immuniseerimiskava ja selle väliseid vaktsiine kui ka levinumaid arvamusi ning müüte vaktsineerimise kohta.

Enne veel kui hakata mõtlema vaktsineerimise vajalikkusest ja põhjuslikkusest, tuleb eelnevalt selgitada, mis see vaktsineerimine üldse õigupoolest on. Vaktsneerimine on looduslähedane viis immuunsuse kujundamiseks. Vaktsiinid sisaldavad surmatud või nõrgestatud mikroorganisme, mis ise ei ole võimelised haigust põhjustama, aga suudavad selle esimese kontakti kaudu tulevikus immuunsüsteemil haigustekitaja äratundmist ja hävitamist hõlbustada. Selle tulemusel kujuneb välja sarnane immuunsus nagu nakkushaiguse läbipõdemisel, kuid ilma haigusega kaasnevate ohtude ja riskideta.

Tänu vaktsineerimisele on mitmed traditsiooniliselt surmaga lõpenud haigused tänaseks ohutuks muutunud. Sel viisil on isegi õnnestunud likvideerida rõuged, mis oli üks ohvriterikkamaid nakkushaigusi maailmas. Haigus oli nii tõsine, et 15. sajandil nimetati seda ka punaseks katkuks. Lisaks on immuniseerimise kaudu võimalik hästi kontrollida haigusi nagu difteeria, teetanus, punetised ja leetrid, mis on sajandite jooksul samuti palju kurja teinud. Tegelikult on meil juba praegu olemas kõik eeldused, et lõplikult vabaneda paljudest eelpool nimetatud haigustest. Kurb põhjus, miks me endiselt veel niikaugele jõudnud pole, on teadmatus ja valeinformatsioon.

Kahtluste algus

Eestis vaktsineeritakse riikliku immuniseerimiskava alusel lapsi kokku 11 nakkushaiguse vastu. Sinna kuuluvad: B-hepatiit, tuberkuloos, rotaviirus, difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit, haemophilius influenzae, punetised, mumps ja leetrid. Kahetsusväärne ja murettekitav on aga tõsiasi, et paljud keelduvad eelpool kirjeldatud vaktsineerimisvõimalusi vastu võtmast. Ning nende arvukus kasvab! See käitumine tuleneb aga eelkõige inimeste teadmatusest, pseudoinformatsioonist, niinimetatud „rohelisest eluviisist“ ja internetis leiduvatest vandenõuteooriatest, mis ei oma mitte mingisugust teaduslikku tõestust. Siinkohal meenub kõigile kindlasti Andrew Wakefieldi artikkel, kus ta väidab olevat seost MMR-vaktsiini ehk leetrite, punetiste ja mumpsi kolmikvaktsiin ning autismi kujunemise vahel. Pärast aastatepikkuseid uuringuid leiti, et tema töö oli teaduslikult vale ning tulemusi oli isikliku kasu eesmärgil võltsitud. Märkimisväärne kahju oli aga siiski juba tekitatud!

Vandenõuteooriad

Müütide rohkus vaktsineerimise kohta on juba nii tohutu, et nii mõnigi kaine mõtlemisega inimene võib oma otsuses kahtlema hakata. Antud olukorras on niivõrd ajakirjandus kui ka internet oma osa teinud, teineteist võimendades. Seda enam peab endale selgeks tegema, et need tondijutud on paljalt müüdid ning ei oma tõepõhja.

            Üks levinumaid väärarvamusi puudutab vaktsiine ja et nad sisaldavat ohtlikke aineid, sealhulgas elavhõbedat. See on loomulikult lausvale! Nii Euroopa kui ka Eesti ravimiametid kontrollivad, et väljastatavad vaktsiinid ei sisalda inimorganismile ohtlikus koguses abiaineid ega muid ühendeid. Elavhõbedat pole mitte kunagi vaktsiinides kasutatud, küll aga on lisatud elavhõbeda ühendit tiomersaali mitmedoosiliste vaktsiinide säilivuse tagamiseks. Siinkohal peab aga kindlalt juurde märkima, et elavhõbe ja tiomersaal on väga erinevad nii keemilise struktuuri kui ka toime poolest organismile. Uuringud on tõestanud, et tiomersaal ei ohusta inimese organismi. Tiomersaali kasutamine on tänapäeval juba viidud minimaalse tasemeni. Selle peamine põhjus on vaktsiinide pakendamine ühedoosilistesse viaalidesse, mistõttu on säilitusaineid üleliigsed.

Teine samavõrd ulatuslikku kajapinda leidnud müüt hõlmab ravimfirmasid. Nimelt väidetakse, et vaktsiinid on ravimifirmade vandenõu ja suurim rahaallikas. Kindlasti mitte! Ravimifirmad teeniksid pikakululiste haiguste raviprotsesside arvelt kordades suuremaid summasid kui vaktsiine tootes ja arendades.

Vastutustunne

Enamik meist elab linnas, kus väga väikese pindala peale on kokku kogunenud väga palju inimesi. Puutume teineteisega päevast päeva tihedalt kokku ning moodustame nii-öelda karja. Hetkel domineerib olukord, kus enamik meist on vaktsineeritud, mistõttu tõsised ja välditavad nakkushaigused ei saaks isegi siis levida, kui mõni meist oleks haige või haiguse kandja. Kui mittevaktsineeritud osapool muutub domineerivaks, siis kaob see karjaimmuunsus. Seega ohustab lapse vaktsineerimata jätmine kogu ühiskonna tervist. Eelkõige on ohus aga need lapsed, keda nõrga immuunsüsteemi tõttu pole võimalik vaktsineerida. Peab endale teadlikustama, et igalühel meist on vastutus teiste ühiskonnaliikmete ees!

Kurb näide kaduva karjaimmuunsuse kohta on Euroopas taas leviv leetritepuhang, mis on endaga kaasa toonud vastuvõetamatult palju letaalse lõpuga juhtumeid. Need surmad oleksid võinud olemata olla ja see peab olema tõsine äratuskell meile kõigile.

            Selliste uudiste taustal on seda enam tänuväärne sadade arstitudengite sooviavaldus end ka gripi vastu vaktsineerida lasta. Tegemist on vabatahtliku vaktsiiniga, aga kuna tudengid liiguvad palju patsientide ja haiglameeskonna vahel ringi, siis tuleb olla vastutustundlik nii enda kui ka patsientide ja meeskonna tervise suhtes.

Isiklik arvamus

Ise olen seisukohal, et vaktsineermine peaks olema seadusega kohustatud neile, kellel puudub selleks meditsiiniline vastunäidustus ja arvan, et selle seisukohaga nõustub valdav osa meditsiinilise haridusega inimesi! Vaktsineerimine on üks enim vaieldud teemasid hetkel ühiskonnas, mis ilmselgelt näitab selle olulisust. Inimeste teadlikkust antud teemast on vaja tõsta ning ühiskonna harimisel tuleb toetuda just teaduspõhistele uuringutele, mitte kollase meedia populistlikele lugudele. Siinkohal tuleb tänada EAÜS-i aktiivseid arstitudengeid ja TÜK-i arste, kes on loonud vaktsineerimise töögrupi ning kelle eesmärgiks on tõsta nii lapseootel emade kui ka peatsete isade teadlikkust peamiselt küll väikelaste, kuid samas ka enda vaktsineerimise osas.

Kaitse ennast ja teisi – vaktsineeri!

Kirjutas: Anett Lilleväli