Kelli (Koordinaator Eestis, 2019)
IPSF tudengite välisvahetusprogramm (SEP) tõi Eestisse sellel suve juulis ja augustis kokku 8 tudengit, kes sooritasid praktikat apteegis, haiglaapteegis või teadustöös. Praktikal said tudengid hea ülevaate Eesti farmaatsiasüsteemi toimimisest, tegid läbi erinevaid tööülesandeid ning aitasid olulisel määral kaasa teadustööle. Lisaks praktikale said välistudengid võimaluse tutvuda Eesti looduse ja kultuuriga ning samas tutvustada ka enda riike.
Külastasime erinevaid Eesti kohti nagu näiteks Viljandi lossivaremed, Tallinna Rae apteek, Meenikunno raba, Ahhaa teaduskeskus, Pärnu rand ja Taevaskoda. Tudengite enda suur soov oli külastada ka Alatskivi ja käia Peipsi järve ääres – reis, mis mulle endale plaane tehes pähe ei torganud, kuid kuhu soovisid minna kõik, kes natukenegi Eesti kohta midagi uurisid. Lisaks võtsid mõnd tudengid iseseisvalt ette Helsingi ja Riia külastamise.
Kuna SEP ajal toimus ka laulupidu, ei saanud me seda kavast välja jätta. Meie rahvuslik pidu ei jätnud külmaks ka välistudengeid, kes said osa eestlaste vaimustusest ning proovisid ka mõnda laulu kaasa laulda. Tudengitele, kes jõudsid Eestisse augustis, tutvustasime Eesti kultuuritraditsioone Vaba Rahva Peol, mis toimus seekord Pärnus.
Lisaks kõigele muule veetsime koos palju aega, alustuseks tutvumis õhtusöögid, edasi ühine kodukohvikute külastamine ja lauamänguõhtud või õhtused istumised väljas. Korraldasime rahvusvahelised õhtud, kus kõik pakkusid kodust kaasa võetud või kohapeal tehtud toitu-jooki ning tutvustasid oma mõningaid traditsioone. Välismaalastele avaldas suurt muljet ka üks vana Eesti saun, mida tõesti küteti puudega (välistudengite imestuseks) ning kus kuumalt lavalt sai joosta tiiki ennast jahutama.
Korraldades SEP tegevusi ja tudengitega aega viites avastasin, et tegelikult on meie ümber nii palju huvitavat, mida me igapäevaselt võibolla ise ei märkagi. Nii õppisin hindama, et meil on pidevalt kättesaadavad kohukesed, must leib ja kohvikus on täiesti sobiv küsida joogiks klaas kraanivett. Muuhulgas sain teada, et Alatskivil asub Kivi kõrts, kus pakutakse suurepärast toitu ning Tartu kesklinnas olev Ülo Õuna skulptuur “Isa ja poeg” on esmapilgul päris veider.
Minu aeg, mille ma SEP tudengitega veetsin oli täis avastamist ja huvitavaid vestlusi. Usun, et ka SEP tudengid said huvitava kogemuse osaliseks ning omandasid nii erialaseid kui ka silmaringi laiendavaid teadmisi ja kogemusi ning loodan, et SEP läheb edasi samasuguse hooga ning võimalikult paljud tudengid saavad võimaluse veeta aega välistudengitega ning minna ka ise välispraktikale.
Kerda (Türgi, Istanbul, 2019)
Käisin suvel kuu aega praktikal Türgis, Istanbulis. Apteek, kus ma praktika sooritasin asus suures kaubanduskeskuses. Lisaks asusid kaubanduskeskuse vastas mitmed suured hotellid ning seetõttu sattus apteeki ka küllaltki palju turiste, kellega ma tegeleda sain.
Lisaks turistide nõustamisele sain ma loomulikult ka kauba väljapanemisega tegeleda. Naljakas oli, et kaupa saabus väikeste kogustena terve päeva vältel ning vahel oli suures kastis ainult 1 karp ravimit. Veel sain ma apteegis korra ka kreemi valmistada. Eesti mõistes puudusid neil ravimite valmistamiseks täielikult õiged tingimused. Tagaruumis teekannu, soola ja mustade tasside vahel sai aineid kaaluda. Uhmerdamiseks tuli tulla eesruumi ravimiriiulite vahele, mis neil kassa taga olid.
Koomilisi ja imestamapanevaid olukordi oli mitmeid. Näiteks juba see, et apteegis töötas ainult 1 proviisor, kes oli ka omanik. Tema tuli apteeki umbes kella ühe ajal, kuid apteek avati juba kell 9. Hommikul olid apteegis ainult abitöötajad ja tema mees, kes oli peale proviisori ainuke, kes veel inglise keelt rääkis. Samas kõik said väljastada ravimeid, kuigi farmaatsiaalast haridust polnud. Abitöötajad olid läbinud koolituse + neil oli kogemus, kuna olid töötanud apteegis mitmeid aastaid. Põhjus, miks proviisorid üldjuhul teisi proviisoreid enda apteeki palgata ei taha on, et nemad soovivad kõrgemat palka, kui abitöötajad.
Tegelikult mul väga vedas apteegiga, kuhu sattusin, sest seda külastasid turistid ja proviisor oskas hästi inglise keelt. Kogu kollektiiv oli väga sõbralik ja abivalmis.
Nädalavahetustel ja õhtuti peale praktikat käisin koos teiste SEPikate ja Türgi tudengitega Istanbuli peal ringi. Õnneks jõudsin enamus kohalikud söögid, mida soovitati ikka ära proovida.
Elasin praktika ajal Ülikooli ühikas, mis väidetavalt pidi kõige uhkem ja uuem Istanbulis olema. Selleks, et ülikoolialale sisse saada pidi mööduma turvakontrollist ja peale 23 enam sisse ei saanud. Enda korrusele sain uksed avada sõrmejäljega. Samuti käisid seal koristajad. Kahjuks aga asus ülikool ise natuke kahtlases piirkonnas nii, et üksi õhtul hilja peale jääda ei tahtnud.
Teistes SEPikatest rääkides siis olid nad kõik pärit Indoneesiast nii, et tihti käisime ringi kamp Indoneesia tudengeid, Türgi tudengeid ja mina. Õnneks rääkisid kõik ikka inglise keeles enamasti ja ma ei pidanud üksi passima.
Jäin oma SEP kogemusega väga rahule ja soovitan kindlasti seda teistelegi.
