TÜRSi üheks vankumatuks väljundiks on sügisseminar, mis sel aastal tähistas oma 15. sünnipäeva.
Sügisseminarist võttis osa 70 inimest, kelle seas oli hulgaliselt apteekreid ja tudengeid. Sügisseminar leidis aset 15. novembril – see kuupäev polnud juhuslikult valitud – Biomeedikumis ning kandis pealkirja „Aspekte psühhofarmakoloogiast“. Farmakoloogia on vaieldamatult üks proviisoriõppe tähtsamaid õppeaineid, mis õpetab ravimite käitumist organismis ehk kuidas toimub raviaine vabastamine, imendumine, laialikandumine, ainevahetus ja väljutamine. Kõik need aspektid seoti inimese hingeeluga ehk peale ravimite farmakoloogiliste omaduste lähtuti ka nende psühholoogilisest mõjust. Selline lähenemine muutis seminari temaatika eriti kaasahaaravaks.
Selleks, et üsna keeruline teema ei kõlaks võõralt ning oleks paremini mõistetav, rääkis Tartu ülikooli farmakoloogia õppejõud Malle Kuum oma sissejuhatavas kõnes närvisüsteemi ülesehitusest, sünapsi ülekandest ja virgatsainete mõjust nende retseptoritele. Baasteadmised omandatud, saime edasi liikuda märksa tõsisema ja meie sootsiumi ühe painavama probleemi juurde, milleks on sõltuvus. Mõnuainete toimest ja avaldumisest inimese käitumises kõneles Jaanus Harro, kes on Tartu ülikooli neuropsühhofarmakoloogia professor. Üsna palju spekuleeritakse selle üle, et mõnuainetest tulenev sõltus võib olla bioloogiline või geenides mingil moel kodeeritud. Professor Jaanus Harro lükkas aga selle väite ümber, põhjendades seda sellega, et sõltuvus ei kujune ega avaldu bioloogilise või geneetilise riskina, kui uimastit mitte kasutada. Seminari jätkas doktor Maia Gavronski, kes rääkis meile mitme ravimpreparaadi kasutamisel tekkivatest kõrvaltoimetest, mis üsna tihti võivad osutuda letaalseks. Pärast seda ettekannet tekkis kõigil korisevate kõhtude sündroom ja oligi õige aeg lõunaks. Lõunat serveeris meile OÜ Creole ning pakkus hõrgutavat kanafileed metsaseenekastmes.
Kehad kinnitatud, võis asuda seminari teise osa juurde ning doktorant Katrin Sonn rääkis kurikuulsast Alzheimeri tõvest ja selle ravi kaasaegsetest suundadest ning ennetuse põhimõtetest. Ka tänapäeval ei leidu ühtegi ravimeetodit, mis võiks seda haigust põdevad inimesed terveks ravida, kuid tõve sümptomeid on võimalik kupeerida ning järjekindla ravi puhul ka haiguse süvenemist seisata. Jana Lass, kliiniline proviisor, jutustas meile opioidide kasutamisest postoperatiivses valuravis. Ühtlasi tehti meile selgeks ka tõdemus, et valu on nii emotsionaalne kui ka füüsiline piin ja seda ei tohi kannatada. Väga paljud patsiendid pelgavad valuravi, kuna kardetakse võimalikku sõltuvust, ja selliste patsientidega kokkupuude on üsna kurnavaks faktoriks kliinilise proviisori töös, nentis Jana Lass. Pärast kliinilise proviisori tööga tutvumist pani päevale punkti kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Kaia Kastepõld-Tõrs. Võimalik, et psühholoogidele meeldib inimeste ja nende tunnetega manipuleerida, aga kõige selle juures on hea teadvustada, et mõningaid psühholoogi töös kaasatud nippe saab igapäevaselt ära kasutada ka proviisor. Kaia Kastepõld-Tõrsi hoiak oli väga positiivne ning üsna põnev ja vaimustav oli kuulata, kuidas meie erialaga kaudselt seotud isik jagab vihjeid, mis otseselt hõlbustavad meie tööd. Viimane ettekanne tekitas ilmselgelt palju elevust ja oli näha, kuidas ka vilunumad apteekrid vehkisid kirjutada psühholoogi nõuandeid. Üritusele pani punkti maitsev tort.
Tagasisideankeetidest said korraldajad väga palju positiivset vastukaja, kiideti nii seminari loogilist ülesehitust, optimaalset pikkust, asjatundjatest esinejaid ja maitsvat toidupoolist. Seminari ettevalmistused nõudsid sagedasi kokkusaamisi, tundidepikkuseid vestlusi ja arutlusi teematika valikul ning samuti ka esinejate otsingul. Korraldusmeeskond jäi lõpliku tulemusega ütlemata rahule ning sai indu juurde järgmise aasta seminari organiseerimiseks ja läbiviimiseks.
Autor: Daniel Agu