Maris (Sloveenia, 2017)
“Minu välisvahetus toimus Sloveenia imekaunis pealinnas Ljubljanas. Minu praktikakohaks sai farmaatsia instituudi teaduslabor.
Praktika toimus põhiliselt farmatseutilise keemia osakonnas, kus me uurisime fluorestseeruvaid osakesi. Praktika käigus sain nii jälgida kui ka ise aidata tudengeid ja õppejõudu nende farmaatsiaalases teadustöös. Samuti sain põhjalikult külastada nende ülikoolihoonet ning tutvuda lähemalt klasside, õppelaborite ning teaduslaboritega.
Lisaks sellele, et sain tutvuda kohaliku farmaatsia instituudiga, toimusid vabal ajal ka erinevad üritused koos teiste SEP tudengitega. Peale igaõhtustele üritustele linnas, võtsime nädalavahetuseti ette pikemad reisid. Käisime mägedes matkamas, külastasime rannikut, käisime koobastes ning järvede ääres.
Lisaks erialase silmaringi laiendamisele, andis SEP programmis osalemine kaasa ka hulga tutvusi ning teadmisi teiste kultuuride kohta.”
Külliki (Bulgaaria, 2017)
“Sellel aastal Bulgaarias toimunud 2 nädalane praktika oli üks parimaid kogemusi, mida olen seni oma erialal saanud.
Praktika kohaks oli apteegi labor, kus sain teha seda, mida proviisorid ajalooliselt teinud on – valmistada ekstemporaalseid ravimeid.
Labori juhataja suhtus meisse joviaalselt- tegi nalja ja lasi arvutist uuemaid hitte. Samuti oli hea see, et vähemalt tööl olles ja kohalike tudengitega sai inglise keeles vabalt suhelda. Bulgaaria plussiks loeksin ka seda, et nii toit kui ka ööbimine on rahalises mõttes äärmiselt tudengisõbralik. Paraku võib see ka tähendada, et peab ööbima renoveerimata „nõuka-aegses“ ühikas, kuid alati on võimalus leida mõni hostel kui antud koht ei sobi.
Vaba aega veetsin tudengite seltsis. Kuna Bulgaariaga tutvumise programmi neil meie jaoks välja mõeldud polnud, käisime lihtsalt Sofias jalutamas ja vabadel päevadel sõitsin toakaaslasega Musta mere äärde puhkama.
Soovitan minna Bulgaariasse praktikale nendele, kes on huvitatud ekstemporaalsete ravimite valmistamisest, palavast kliimast ning uutest lahedatest tutvustest!”
Ksenia (Portugal, 2017)
“Sellel suvel käisin SEP kaudu apteegipraktikal Portugalis. Minu praktikakohaks sai väike apteek “Farmacia Adriana”, mis asub tudengilinnas Coimbras.
Praktika jooksul aitasin proviisoreid lihtsamate ülesannetega ja proovisin mõista portugali keeles rääkivaid patsiente. Samuti arutasime riiklike süsteemide erinevusi. Näiteks Portugalis on levinud paberkandjal retseptid ning elektroonilised retseptid, mis prinditakse välja või tuvastatakse SMS’iga saadetud koodi alusel.
Vabal ajal sai külastatud ajaloolist Coimbra ülikoolihoonet, tutvuda Farmaatsia teaduskonnaga ja jalutada Coimbra ülikooli botaanikaaias. Coimbra tudengitel on kindel traditsioon tähtpäevadel kanda keepi. Kui satud Coimbrasse tudenginädala jooksul, saad tunda ennast nagu Harry Potteri filmis. Nädalavahetustel nautisime rannapuhkust.
Selle reisi jooksul sai tutvuda mitte ainult kohalikku kultuuri ja toiduga, kuid ka teiste SEP tudengite riikide traditsioonidega. Soovitan kõikidele kandideerida SEPi – see on meeldejääv kogemus kogu eluks!”
Britt (Indoneesia, 2017):
“Minu välisvahetus toimus imekaunis Surabaya linnas, kus omandasin kogemusi kahes jaeapteegis ning Ida-Jaava piirkonna haiglas.
Tagasihoidlikud apteegid paiknesid ülerahvastatud tänavate ääres, kuhu enamus külastajaid saabus mootorratastel. Inglise keele oskus ei olnud ei apteekrite ega patsientide seas tavaline. Apteegikülastajad jagunesid üldjoones kaheks: osad ei olnud harjunud nägema teise kultuuri esindajaid ja olid pigem ettevaatlikud; teised aga ülimalt sõbralikud ja arendasid vestlust inglise keele puudumisest hoolimata.
Minu ülesanneteks apteegis jäid pulbrite ja siirupite valmistamine ja pakkimine, proviisorite jälgimine ja abistamine. Arvutite puudumisel tuli kogu igapäevane raamatupidamine teha paberil. Põhiline osa ravimitest on Indoneesias toodetud geneerikud, ravimite hinnad on väga madalad ning retsepte peetakse rohkem formaalsusteks.
Dr Soetomo haiglas võõrustasid meid sealsed kliinilised proviisorid. Emotsionaalsemad olid hetked enneaegsete laste intensiivosakonnas ning tuberkuloosihaigete konsultatsiooni jälgimine spetsiaalsetes vabaõhupaviljonides.
Vabal ajal veetsin aega inimrohketel turgudel, pühakodades, muuseumites, piltilusatel randadel ja sügavrohelistes palmidžunglites. Indoneeslased on ülimalt sõbralikud, osavõtlikud ja külalislahked ning oma välisvahetusest jäävad mulle alatiseks helged mälestused.”
Pärtel (Rwanda, 2012)
“Käisin 2012 aastal SEP kaudu apteegipraktikal Rwanda Vabariigis, Kesk-Aafrikas. Minusse suhtuti seal suure uudishimu, aga ka lugupidamisega. Mitmed tulid apteeki spetsiaalselt vaatama võõrast valget meest, kes kohalikus keeles purssides neid ravimite osas nõustada üritas. Sain suvepraktikalt mitte ainult meeldejääva seikluskogemuse, vaid ka täiesti uue perspektiivi kogu farmaatsia erialale.
Apteeker pidi oma teadmistega kompenseerima pidevalt puuduliku laoseisu, valmistama ravimeid käepärasest ja tõeliselt veenduma nõustamise arusaadavuses, sest isegi kui infoleht olemas oli, ei pruukinud patsiendil olla oskust seda lugeda. Tihti jäeti patsiendile küsimuste tekkimise puhuks isiklik telefoninumber. Sellise kogemuse läbi omandatud perspektiiv on miski, mida koolipinki nühkides iial ei õpi.
Lisaks maailmapilti avardavale töökogemusele sain oma vabadel päevadel osa kohalike kirglikust peokultuurist. Rändasin mööda riiki ja matkasin džunglis. Pajatasin kohalikele põhjamaisest Eestist ja jääga kaetud merest. Sain endale palju sõpru ja elumuutva kogemuse. Kui mõtled SEP programmiga suvekogemuse omandamise peale, aga pole endas veel päris kindel, siis las ma aitan Sind: ära kõhkle, lihtsalt mine!”
Kadri (Prantsusmaa, 2013)
“Käisin 2013. aasta suvel Bordeaux’s, kus veetsin poolteist võrratut kuud. Prantsusmaa apteegid eristuvad Eesti omadest selle poolest, et apteegid on proviisoritest omanike eraomandis ning võrdväärse ravimeetodina kasutatakse homöopaatilisi preparaate. Vabal ajal korraldas kohalik farmaatsiatudengite selts SEP’ikatele piknikke, ekskursioone ja väljasõite, muuhulgas tutvusime veinimõisas vinifikatsiooniga.”
Iti-Ingris (Portugal):
“Tartu Ülikooli Rohuteaduse Seltsi kaudu avaneb suurepärane võimalus käia suviti välismaal avastamaks maailma ja teistmoodi farmaatsiat kui Eestis. Valikuid naaberriikidest kõige eksootilisemateni. Mina avastasin enda jaoks Portugali.
2014. aasta suvel käisin üliõpilasvahetuses Portugali ülikoolilinnas Coimbras. Olin farmaatsia instituudi laboris, kus sain võtta osa katsetest vähiravi arenduseks. Lisaks sellele, et sain tutvuda kohaliku farmaatsia eluoluga ning nende instituudiga, avanes võimalus õppida tundma rohkelt uusi inimesi – nii kohalikke kui ka teisi vahetusprogrammis osalejaid. Selle reisi jooksul sai avastatud kohalikku kultuuri, maad, vaatamisväärsusi ning nautida nii kontserte kui rannapuhkust. Lisaks erialasele silmaringi laiendamisele annab SEP võimalus käia avastamas maailma.”
Anu (Horvaatia):
“Välismaale vahetusüliõpilaseks minek on väga hea keele praktika ja iseseisvumise võimalus. Viska kala vette ja ta on sunnitud ujuma hakkama. Nii sain ka mina kuu aega võõral maal üksinda hakkama. Lisaks väga vahvale kogemusele sain head sõbrad erinevatest maailmajagudest kogu eluks. Superluks võimalus. Olge julged ja kasutage seda võimalust!”
Mari (Poola):
“2012. aastal tahtsin teha midagi põnevat ning otsustasin minna SEP suvepraktikale. Kuigi valitud riike oli teisigi, sain ma praktika koha Poola imekaunis linnas Wroclawis. Kolisin sisse arstiteaduskonna ühiselamusse. Peale minu elas ühikas veel kolm SEP tudengit Portugalist, Egiptusest ja Eestist ning palju arstitudengeid maailma eri paikadest, kellega veetsime koos lõbusalt aega. Praktikal olin terve juulikuu ja selle jooksul sain valmistada retseptide alusel erinevaid ekstemporaalseid ravimeid nagu salve, kreeme, silmatilkasid, suposiite jne. Minu jaoks oli see väga põnev, sest retsepte oli küllaltki palju ja aparatuur oli uus ja kaasaegne. Lisaks juhendasid mind väga toredad proviisorid. Kindlasti soovitan kandideerida, sest see on kogemus, mis jääb meelde kogu eluks!”
Anna (USA):
“Käisin 2014. aasta suvel IPSF SEP kaudu praktikal Salt Lake City’s, Utah osariigis, USAs. Praktika raames tutvusin proviisori ülesannetega erinevates töökohtades: apteegis, geriaatriakliinikus, mürgistusinfoliinil ning haiglas (ambulatoorses, statsionaarses ja erakorralises vastuvõtus). Minu praktika koordineerijad olid toredad ja aktiivsed tudengid, kellega vabal ajal käisime mägedes matkamas ja rändamas, sealhulgas külastasime Utah Olympic Park’i, kus toimusid talveolümpiamängud. See oli suurepärane, väga huvitav ja innustav kogemus!”
Raili (Serbia):
“Mina olin Serbia pealinnas Belgradis. Apteegiks oli Apoteka Belgrade, mis oli ordineeritud just ekstemporaalsete ravimite valmistamisele, päevas tehti ligi 200 ravimit. Põhiliselt erinevad kreemid, salvid, lahused, geelid, šampoonid. Meil lasti teha lihtsamaid töid, näiteks tuubide täitmist või kreemikomponentide kokkusegamist. Kuigi tööd olid lihtsad, olid nad huvitavad, kuna Eestis selliseid asju ei tehta või tehakse vähe. Liskas saime abistamise kõrvalt jälgida, mis tehnoloogiat ja abiaineid apteekrid erinevate ravimite valmistamise juures kasutasid.”
Anette (Serbia):
“Belgradis igav ei hakka. Minu kogemuse järgi on vastutav organisatsioon väga huvitatud sellest, et vaba aeg võimalikult põnevalt saaks veedetud.
Belgradi au ja uhks on Kalemegdan (kindlus ja park selle ümber), pargi teises otsas on loomaaed. Belgradi tänavad löövad õitsele õhtuti – nii noored kui vanad täidavad Knez Mihailova tänava (peamine jalakäijate tänav) ning Kalemegdani ümbruse. Tasub külastada Rakia baare – kohalikud on joogi üle väga uhked.
Omaette elamus on Farmaatsia instituudi/teaduskonna hoone külastamine – korrused täis laboreid ning aatrium, mis tekitab tunde, et viibid botaanikaaias. Soovitan külastada ka Tesla muuseumi (võtta kindlasti tuur!) ning lennujaama lähistel asuvad (sõja)lennundusmuuseumi. Püha Sava katedraali juures asub haiglalinnak – seal tasuks käia ja rahulikult mõnel pargil istuda ning ümbrust jälgida – toimub asju, mida Eestis ettegi ei kujutaks.
Linna tundmaõppimiseks soovitan osa võtta erinevatest tuuridest – on olemas tasuta trammituur (selle kohta saab küsida infopunktist) ning väga hea mulje jättis mulle Belgrade Underground (korraldab Belgrade Walking Tours). Ülihea elamuse sain aga rattaga linna avastades (korraldab IBikeBelgrade). Kui aga on võimalus autot rentida või kellegagi liituda, tasub külastada Belgradist välja jäävaid rahvusparke – räägitakse, et seal on ilus.”
Kerda (Istanbul,Tügri 2019):
Käisin suvel kuu aega praktikal Türgis, Istanbulis. Apteek, kus ma praktika sooritasin asus suures kaubanduskeskuses. Lisaks asusid kaubanduskeskuse vastas mitmed suured hotellid ning seetõttu sattus apteeki ka küllaltki palju turiste, kellega ma tegeleda sain.
Lisaks turistide nõustamisele sain ma loomulikult ka kauba väljapanemisega tegeleda. Naljakas oli, et kaupa saabus väikeste kogustena terve päeva vältel ning vahel oli suures kastis ainult 1 karp ravimit. Veel sain ma apteegis korra ka kreemi valmistada. Eesti mõistes puudusid neil ravimite valmistamiseks täielikult õiged tingimused. Tagaruumis teekannu, soola ja mustade tasside vahel sai aineid kaaluda. Uhmerdamiseks tuli tulla eesruumi ravimiriiulite vahele, mis neil kassa taga olid.
Koomilisi ja imestamapanevaid olukordi oli mitmeid. Näiteks juba see, et apteegis töötas ainult 1 proviisor, kes oli ka omanik. Tema tuli apteeki umbes kella ühe ajal, kuid apteek avati juba kell 9. Hommikul olid apteegis ainult abitöötajad ja tema mees, kes oli peale proviisori ainuke, kes veel inglise keelt rääkis. Samas kõik said väljastada ravimeid, kuigi farmaatsiaalast haridust polnud. Abitöötajad olid läbinud koolituse + neil oli kogemus, kuna olid töötanud apteegis mitmeid aastaid. Põhjus, miks proviisorid üldjuhul teisi proviisoreid enda apteeki palgata ei taha on, et nemad soovivad kõrgemat palka, kui abitöötajad.
Tegelikult mul väga vedas apteegiga, kuhu sattusin, sest seda külastasid turistid ja proviisor oskas hästi inglise keelt. Kogu kollektiiv oli väga sõbralik ja abivalmis.
Nädalavahetustel ja õhtuti peale praktikat käisin koos teiste SEPikate ja Türgi tudengitega Istanbuli peal ringi. Õnneks jõudsin enamus kohalikud söögid, mida soovitati ikka ära proovida.
Elasin praktika ajal Ülikooli ühikas, mis väidetavalt pidi kõige uhkem ja uuem Istanbulis olema. Selleks, et ülikoolialale sisse saada pidi mööduma turvakontrollist ja peale 23 enam sisse ei saanud. Enda korrusele sain uksed avada sõrmejäljega. Samuti käisid seal koristajad. Kahjuks aga asus ülikool ise natuke kahtlases piirkonnas nii, et üksi õhtul hilja peale jääda ei tahtnud.
Teistes SEPikatest rääkides siis olid nad kõik pärit Indoneesiast nii, et tihti käisime ringi kamp Indoneesia tudengeid, Türgi tudengeid ja mina. Õnneks rääkisid kõik ikka inglise keeles enamasti ja ma ei pidanud üksi passima.
Jäin oma SEP kogemusega väga rahule ja soovitan kindlasti seda teistelegi.
